Mul on üks sõber, kellelt olen pagana palju õppinud, läbi elanud, samas ka teadnud, et ta oli, on ja jääb.
See on Martin!
Ma tean teda aastast 2003 (?) ja kurat, mul on vedanud temasuguse sõbraga.
Esiteks, ma mäletan, kui olin veel noorõkõ-lollikõ, siis esimest korda nägin, siis lihtsalt ma ei julgenud midagi öelda, sest ta tundus nii…mhh…täiskasvanud? rahulik? või lihtsalt leidnud oma koha elus ja teadis, mis teeb.
Kui hakata järele mõtlema, siis on Martiniga päris palju üle elatud - alates stripp-pokkerist, kuni selleni välja, et hommikul ollakse mu akna all ja hõigatakse “Lõpeta see munade kratsimine ja lähme Lõuna-Eestisse!” kuni selleni välja, et üks pärastlõunani õlle võtmine pole temaga kunagi probleem.
Just tema oli see, kes tutvustas mulle filmifotograafia maailma ja näitas selle võlusi - ilma temata ma poleks sinna kuhugi jõudnud. Lisaks ta on üks ja ainuke meessoost sõber, kellega saab rääkida köögis juttu siidilipsudest kuni häädest kingadeni välja.
Lisaks ta mängib väga hästi kitarri - lausa fantastiliselt, sest alati, kui ta kitarri kätte võtab, siis ta keskendub nii väga, et ta surub keele alahuulde, mis on minu arust väga naljakas ja natuke ka armas. Samas ta vaatab kitarrimängu ajal alati inimese otsa, mis tekitas alguses kohmetust aga nüüd olen ära harjunud, et arvan, et nii ongi õige. Samuti mängib ta Andres Roosteninga ühises bluesi bändis, mida käin alati kuulamas, kui võimalik.
Igatahes, sisimas olen tundud, et Martin on minu jaoks osaliselt Suure Venna eest, kes on mõistev, toetav ja arvestav ning ta on ära tõestanud seda, kui mul oli elus natuke raske aeg ja rääkisin tõtt talle, siis ta ütles selle peale “Sosoh” ja rääkisime edasi oma asjadest, samas ‘sosoh’ vahele jäi nii palju, et mida ei saagi sõnastada ja ma sel hetkel tundsin uhkust ja rõõmu, et mul on sellise sõbraga vedanud. Sõber on siinkohal nõrk öelda, lähedane oleks parem ja isegi rohkemgi veel.
Olgugi, et me oleme mõlemad inimesed oma vigadega ja huvidega, siis pole me kunagi üldse tülitsenud, sest me respekteerime ehk austame üksteist nii palju, et ma ei soovigi, et ta muudaks end….
Samuti, kui ma Martin sebis täiega ära Mari, siis interneti vahendusel elasin sellele kõigile kaasa tohutult, sest nemad kaks on need, kes on kõige õigemad koos olla, sest nad on nii….hääd inimesed. Aga Mari postitus on tulemas (vihje sulle Mari, kes neid ridu loeb).
Samuti olen Martini kaudu tutvunud hästi ägedate inimestega, sest Martin on ka ise hästi äge ja ägedad inimesed koonduvad. Mõnikord mõtlen, et kuidas juhtub nii, et ma olen siin, hetkel ja nüüd just nende inimestega, siis saan aru, et mul on ikka pagana vedanud, et mul on sellised ägedad sõbrad nagu Martin.
Hetkel rohkem ei oskagi midagi sõnastada, sest ma tunnen, et see, mis on minu ja Martini vahel, on midagi, mida ei kogeb tegelikult elus harva - samas, on see hea tunne, kui kellegi jagad nii pikka ajalugu omavahel ja teab nii sinu, kui tema tausta nii põhjalikult, et mõnikord mõtlen, et iga hetk ainult tugevdab seda kõike, mis meil on.
Samas ma arvan ja loodan, et see ei kao kuhugi, sest olen aru saanud, et tõeline sõprus jääb alles isegi siis, kui aeg ja kilomeetrid teevad oma töö.
Ühesõnaga Martin - sa oled rohkemat, kui arvata oskad.
Samuti teistele, et hoidke sõpru, kes on ägedad, head, südamlikud, austavad ja veel 101 omadussõna siinkohal - neid tasub hoida.
(Üks maas, neli veel minna).
