January 2011
42 posts
Suremus.
Hirmutav on mõelda, et kõik mu tuttavad, sõbrad, perekonnaliikmed ja mina ise sureme kord.
Võimatu mõelda, et ühel hetkel pole enam seda nägu liikumas, naeratamas, või raamatukogus väsinud näoga ringi jalutamas, või tänaval kohtumas, või teadmine, et teda pole lihtsalt olemas.
Kuidas ikka sellega hakkama saada? Kuidas leppida? Ma ei oska siiamaani sellele vastata, sest vastus on sellele, et...
karamellipuding.
Kui panin viimasele lausele raamatukogus punkti, siis tundsin ennast akadeemiliselt edukana. Taust, see taustsüsteemi loomine ja põimumime on alati keeruline, nüüd teooria, mille kallal hakkasin sujuvalt täna tööle, sai 1/3 valmis. Raudselt juhendaja teeb asjad punaseks, kollaseks, lillaks ja topib kommentaare täis, et asja parandada aga nii hea on lahkuda raamatukogust kell 19 peab jumala käsn,...
Eile tuli tööl olles Jumala teema jälle üles.
Lapsed küsisid lõpuks, mida ma arvan (soovisid ausat arvamust) ja mul on siiralt kahju, et nad seda tegid.
Jumal, kui ta oleks olemas, on üks enesekesksem ja isekam tõbras, kes väärib ühte korraliku jalahoopi munadesse (,kui tal on neid üldse).
Rajal. Kell 05.18
Kunagi kujutasin ette, et ma istun tudengina oma toas, teen suitsu rahus, vaatan aknast tähistaevast, grammofonis mängus Bach või Beethoven ning ootan seda, et minu teine pool varsti koputaks uksele, et nautida temaga õhtud temaga, minuga ja pudeli veiniga.
Reaalsus on teine.
Istun hetkel Raja tänaval, kell 5 hommikul. Und pole saanud. Motivatsioon on igasuguseid asju teha on andud isegi nullile...
Ja ahi praksub, praksub, praksub…
Põlevad puud annavad soojust, korraks.
Ja järele jääb tühjus ja tuhk.
Kas mõnikord ei teki seda tunnet, et tahaks midagi väikest aga midagi ise teha, midagi ilusat, midagi väärtuslikku.
Aga saad aru, et see tunne tuleb aga idee puudub, ja otsid kella 3 ööseni netis inspiratsiooni…
Koomaköök.
Alati, kui ma patsiendiga lähen suurde Maarjamõisa haiglasse mingile uuringule, siis saan aru, et milline hullumaja seal on.
Kaks korda tahtis kiirabi mind alla ajada, rääkimata sõitvatest vooditest, postikärudest ja haiglapersonalist.
Istusime EMO’s ja vaatasime, kuidas kaks õde kaklesid teemal ‘kui kaua on sinu käes Minu EKG masin’. Huvitav on sattuda haiglapersonaliga...
“Ma ütlesin välja oma arvamuse, seega oli see vale arvamus!”
– - mees tänaval, kell 07.03
Eksole.
